Slaalomi EMV 3.etapp

Eile toimus järjekorras juba kolmas slaalomi emv etapp see aasta. Juba paar päeva on väike tõbi vaevanud, ning veel samal päeval  mõtlesin kas võtta Tallinna reis ette. Mis seal ikka käin ära, kuna prognoos oli ju ikkagi korralik. Kohale jõudes väga palju ei puhunud, järgmine hetk oli meri valge. Nii käis koguaeg ülesse alla, ning varustuse valimine päris keeruline. Kuna teadsin et täna jõudu üleliia ei ole panin kõigepealt 7,1 ja 7,9 kokku. Kuna start viibis siis panin igaksjuhuks 8,6 ka valmis kuigi olin päris kindel et seda vaja ei lähe. Eelsõitu läksin 7,9 ja suure lauaga, et kindlapeale ikka edasi saaks. Merele jõudes oli selge et asjad oli päris korralikult üle. Rohkem oli probleeme lauaga mis sellise hullu chopiga üldse vees ei püsinud ja edasi ei liikunud. Veidi enne starti olin päris hädas et rada üldse ülesse leida, kuna esimest märki lihtsalt ei paistnud kuskil. Küsisin siis kohtuniku käest, ning selgus et kuskil muuli otsa suunal peaks olema. Startisime siis ära ja sõitsime otse päikesesse. Mitte midagi näha ei olnud ja muudkui lasime edasi ja edasi, kuni lõpuks päris kaugel allatuult hakkas tõesti märk paistma. Kogu ülejäänud rada oli samamoodi üli pikk, nii et lõpetasin 9+ minutiga (normaalne oleks 3-4 minti). Kohe läksin kaldale ja vahetasin laua väiksema vastu, kuid purje ei raatsinud ära vahetada. Nüüd sai natuke juba sõita ka, kuigi ikka väga raske oli. Üks asi mis kohe üldse ei õnnestunud olid stardid, küll jäin hiljaks, küll olin vara ja küll tundus et keegi tegi valestardi kuid ühtegi ära ei võetud... Vaatamata sellele suutsin 5 sõitu järjest võita. Viiendas sõidus jäin märkides kohati juba seisma, ning tundus et tuul hakkab langema. Läksin kaldale ja võtsin suurema laua. Järgmises stardis oli juba selge, et väga väga vale otsus. Ime kombel jõudsin esimesena märki esimesena, asjad lappasid korralikult. Üritasin natuke järsemalt jibeida, et mitte ees olevale lainele sisse sõita- selle peale tõmbas aga vööri nii kinni et ländasin üle, mast otse põhja ning oligi sõit sõidetud. Päris tükk aega läks kui puri uuesti pinnale tõusis, veestarti oli ikkagi võimatu teha, ning minu hetke seis just kaasa ei aidanud- õhk sai väga kiiresti otsa. Mitu minutit mürasin, enne kui jälle liikuma sain. Põhimõtte pärast läksin sõitsin viimase laua ka kaasa- laua vahetasin muidugi ära. Polegi ammu teises fliidis olnud.

Kokkuvõttes taas esimene, kuigi enesetunne nii hea ei olnud, tingimused väga rasked ja kõik lähevad järjest kiiremaks. Erno ja Timo võiks vabalt esimese koha võtlusesse sekkuda, kui ainult märkidest mööda saavad. Üks etapp on veel tulemas, nii et läheb põnevaks