Slalli EMV viimane etapp

Eile, laupäeval toimus slaalomi eestikate 4. ehk viimane etapp. Punktiseis enne seda oli minu jaoks üsna soodne. Võimalus kaotada 1. koht oli ainult sellisel juhul kui toimub vähemalt 8 sõitu, mille kõik võidab Erno ja mina ei sõida mitte ühtegi kaasa. Teistel polnud enam isegi matemaatiliselt võimalik minust mööda saada. Aga päris nii ei hakanud lõpuks seda lahendama, kuna 3 võistlust juba võidetud siis oli põhimõtte pärast juba vaja see viimane võistlus ka ära võtta. Lisaks oli prognoos päris äge. Võistlusteks sai seekord juba päris mitu päeva valmistuda, kuna kolmapäevast alates sain oma kõige väiksemate slalli kamadega sõita. Esimene päev üllatusi ei olnud ning Nasva chopp sai minust päris mitmed korrad võitu ning ujumist oli palju. Aga see on kõik loomulik kuna nii tugeva tuulega polegi ammu sõitnud. Testisin läbi kõikvõimalikud setingud. Üldjoontes oli kõik juba Tenerifest paigas, aga hea oli meelde tuletada/üle vaadata. Teine päev oli juba hoopis uus minek ja pea 2 tunni jooksul mis ma merel olin, ei käinud ujumas kordagi. Reedel otsustasin hommikul kohe Sörves ära käia, lootuses speedi sõita. Tegelikult oli veeseis liiga kõrge ja seetõttu kogu laht üsna chopine. Lisaks oli tuult väga(keskmine 17m/s puhangud 20+) palju nii et enamus aega ujusin. Peale seda tahtsin kohe Tallinna sõita. Siis algas ka minu jaoks juba eestikate etapp. Iga täistund pidi vaatama teadetetahvlile (tuulelaevad.ee), kus oli  kirjas et hetkel on (praami)sõidud edasi lükatud, järgmine teade tunni pärast. Täpselt nagu võistlustel tuule ootamine. Kuna reedel üle ei saanudki, siis jäi loota et ehk laupäeva hommikul õnnestub. Õnnestuski, ainult 45min hilinemisega, mis tähendas et Piritale jõudsin siis kui koosolek juba käis. Õnneks mõtlema ei pidanud, mis asju panna- 6,4 vapor ja 106 manta. Kiiresti asjad kokku ja vette, kuigi taas läks sõitudega veidi aega, aga tahtsin kohaneda tingimustega. Esimesed otsad olid ikka väga jubedad. Mitte et tuult oleks üleliia olnud, aga laine/chopp olid hullumeelsed. Koguaeg rippusid asjad õhus. Veidi sättisin ja harjusin tingimustega ära ja kannatas sõita küll. Enamus olid merel 5,8/5,6 või väiksematega, aga ilmselt ikkagi laine pärast. Kvalifikatsiooni võtsin rahulikult. Esimesel sirgel lasin Karlaga kõrvuti, kuna märki polnud lihtsalt näha, edasi sõitsin rahulikult ees. Selleks ajaks olin vees olnud juba u tunni, nii et läksin kaldale et veidi hinge tõmmata. Esimeses päris sõidus harju keskmine start, kuid kiirusega olin märgis esimesena ja nii lõpuni. Teises sõidud oli väga piiripeal start. Endale tundus, et võisin isegi üle olla, kuid lippu ei olnud. Taas esimesena märgis ja lõpuni välja. Kolmandas sõidu läks start täiesti metsa. Olin Rolle segatud tuules, minu arus oli ta selgelt üle, ning seetõttu jäin veidi passima. Seega eksisin ühe põhilise reegli vastu- sõita tuleb nii kaua kuni kohtunik vilistab, mitte ise oletama jääda. Tänu sellele pidin tagant hakkama teistele järgi sõitma. Märgis olin teine ja vaikselt võtsin Karlale järgi. Teises märgis jäin segatud tuules seisma korraks, ning kolmandas suutsin veel sisse käia, nii et Karla ja Rolle said eest minema, ning kõik algas sellest,et jäin stardis passima. Neljandas sõidus jäid kõik liinile väga hiljaks. Olin üks esimestest üle liini ja ca 3-4 sekki hiljem. Taas kiirusega minema ja esimesena lõpuni. Viiendas stardis otsustasin minna kaatris, mis oli küll eelistatud, kuid pidi kõvasti rohkem allatuult laskma. Probleeme ei olnud ja kiirusega kohe eest ära. Ei näinud mis tagapool toimus, aga teises märgis avastasin,et olen juba väga pikalt eest ära. Kas nüüd see mõjutas ja lasin alateadvuses juba lõdvaks, või hakkas väsimus peale tulema, aga järgmises kahes märgis käisin sisse, kuid suutsin esimesena ikkagi lõpuni sõita. Rohkem sõite ei toimunudki ja sellega lõppesid EMV 2016. Viiest sõidust võitsin 4, veidi jääb kripeldama see oma viga kolmandas sõidus mis maksis puhta seeria. Üllatavalt hästi sõitis Karla. Teadsin ,et tema ja Rolle on märkides päris kindlad ning seetõttu võivad minu eksimused kohe ära karistada, kuid poleks oodanud nii head kiirust. Üleüldse oli viimane etapp noorte päralt. Ainuke master kes stabiilselt esimeses grupis püsis, oli Timo ning TOP4-s olin mina kõige vanem. Igaljuhul positiivne, kuid raske lõpp hooajale, kus saime kokku 27 sõitu, millest võitsin 21, ning kindlustasin oma esimese slaalomi EMV tiitli.