Tartu Maraton 2015
Tervitused kõigile ! taaskord on mul põhjust siia midagi kirja panna. Mida ma siis vahepeal peale surfihooaja lõppu teinud olen- lühidalt kokku võttes TRENNI. Olen saanud päris hea rütmi sisse ja tavaline nädal on vähemalt 6 treeningpäevaga. Kui mitu korda päevas tegema hakata, siis kipub mul tervis järgi andma (külmetused, liigeste lihaste ülekoormused jne), ning seetõttu olen panustanud rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile. Kahjuks on talv olnud selline nagu ta on ja väga palju suusatada pole saanud- klassikat ilmselt alla 100 km. Sellele vaatamata võtsin plaani Tartu Maratoni- tegu ikkagi talvise laulupeoga, ning hea võimalus vormi testimiseks. Kuna suusatanud olen vähe aga üldfüüsist päris normaalselt siis läksingi see aasta pigem füüsist testima kui kohta välja sõitma ( lootus oli et ehk saab ikka alla 4h, arvestades 2 aasta tagasi sõidetud 4.17).
Minu jaoks algas maraton pihta juba laupäeval, kui pidi otsustama millise suusaga minna (minu puhul ei tähenda see et mul suuskade valikut oleks vaid seda kuidas määrida suuski). Laupäeval kui Lõuna keskuses suusa ekspol käisin uurisin ka veidi maad ja kõige enam pakuti kliistri pidamise varianti. Õhtul sai Andrega veel nõu peetud ja lõpuks jäigi see kliistri variant millele peale tõmmati tahke määre, kuna Tehvandi kandis oli pigem tahke määrde rada. Tore kui on sõpru kes viitsivad sinu suuski laupäeva õhtul määrima hakata- tänud selle eest ! Esimest korda sain ennas enne maratoni ka välja magatud- tavaliselt olen pool ööd üleval. Nagu ikka läksin 6.30 maratoni bussiga Tartust Otepääle, vaatasin omale riietumistelki sooja koha puhuri ääres ja söin hommikust. Nagu varemgi sain suusad kätte Poola määrdeboksist, ning kui suusad olid maha jahtunud otsustasin neid ka testima minna. Siinkohal pean ära mainima seda et see talv sai vanad Rossi suusad välja vahetatud Salomoni vastu, kuid tänu kehvale talvele olen raatsinud nendega ainult 1 korra sõitmas käia. Seetõttu oli minu suurimaks küsimärgiks see kas suusad ikka korralikult pidama saab. Võtsin ette staadioni suure tõusu ning sealt sai praktiliselt ülesse lennata- suusk pidas väga hästi, enesetunne oli hea ja ka ilm oli väga ok. Lolli peaga ei läinud ma ühtegi laskumist testima, kuna staadionilaskumisel sai ainult sahka sõita, ning see maksis lõpuks kätte. Stardinumber oli mul see kord 1594 ehk 7 stardigrupp. Paraku on sealt 500-2500 startijad väga väga võistlushimulised ning juba stardikoridoridesse minnes toimus korralik trügimine. Ma ei hakanud sellega kaasa minema, tegin rahulikult sooja ja lõpuks sain oma suusad kuhugi grupi keskele paigutatud. Edasi läkski juba kihutamiseks. Võtsin alguse rahulikult, ei hakanud trügima, hoidsin pikivahet ja kui keegi liiga palju läheduse tõmblema hakkas tegin natuke valjemat häält. Seegi kord oli kukkumisi ja varustuse lõhkumist omajagu. Paar kiltsa peale starti sõideti ühel venkul suusakepp pooleks- oi kus hakkas siis lõugama ja ropendama. Tasub ära mainida et see tegelane sõelus radade vahelt terve see aeg, üritades seda meetrikest võita. Oleks tahtnud õelda talle "paras", mis sõelud siin edasi tagasi, nüüd karma maksis kätte, aga paraku ma nii palju vene keelt ei räägi. Kohe esimeste laskumistega oli mul päris selge, et suusad peavad liiga hästi, ning laskumistel läheb mul raskeks, kuid õnneks oli esimene raja pool rohkemate tõusudega, ning lootsin et poolel teel hakkab ehk määre juba maha kuluma.Ette rutates võin õelda et suusad pidasid superhästi kuni lõpuni välja, ning minu kahjuks oli tuisulumi puhunud rajale ja tõmbas kliistrit veel rohkem kinni. Kuna kõik sujus küllaltki hästi, siis üks hetk pidi see ära tulema, ning umbes 7. kilomeetril läks mul suusakepp. Sõitsin kuni vahepunktini u 4-5 km ühe kepiga- päris keeruline. Kui nüüd esialgseid numbreid uskuda jõudsin sinna sellegi poolest väga kiirelt- 12km 39minutiga (koht midagi 500ga). Teeninduspunktis oli mul vaja leida aga uus kepp ja sellega läks aega. Lõpuks anti mingi toigas kätte ja sellega pidin hakkama saama. Surfiinimestel võib võrdluseks tuua selle, et kui sõidad 100% mastiga ning siis antakse sulle 50või 30% mast ja pead sellega edasi sõitma. Algus oli küllaltki ebamugav, kuid pikapeale harjus kuidagi ära. Kõigele vaatamata nautisin ma jubedalt tõuse. Harimäelt sai sellise hooga ülesse mindud, et isegi üllatusin kuidas kõik selg ees vastu tulevad. Edasi tuli rohke laskumisi ja siis hakkasin kohe kaotama. Üldiselt olin strateegiaks valinud selle et mäest ülesse täis hooga, ning laskumistel kellegi tuulde, et natukenegi kohti hoida. Enne kolmandat vahepunkti läks varukepil käerihm (või mingi stopper) ja see valmistas taas ebamugavusi ning punktis pidin taas peatuma et see korda teha. Kui umbes 20 km oli veel minna, tundsin et hakkab raskeks minema, kuna pidin teistega võrreldes tublisti rohkem tööd tegema enne laskumisi ning siledal maal. Õnneks sain ühe sommiga punti ja ta aitas mind veidi edasi. Tõusudel läksin mina ette ja sain väikse vahe, siledatel lõikudel läks tema ette. Umbes 15km enne lõppu nägin lumel lebavat kellegi suuskadelt tulnud numbrit (kes ei tea siis enne starti peavad kõik panema suuskadele väikse kleepsu oma stardinumbriga), ning see oli juhtumisi Andres Valkna oma, kes startis minust u 500 kohta eest poolt. Enne viimast punkti sain Andrese ka kätte, ning kuna minu vagun liikus kohe edasi siis ei hakanud ka pikalt jutustama. Viimased 10km oli praktiliselt ainult paaristõuked, mis mulle oli korralik peavalu, kuna suusad lihtsalt ei libisenud. Pidin sommi eest ära laskma ja sõitsin omas tempos edasi. 5km enne lõppu leidsin omale uue abilise kes aitas mul lõpuni ära tulla. Sain tema tuules mõned kohad isegi ette poole- üksi poleks kindlasti enam jõudnud nii palju tööd teha. Lõpusirgele tulles olimegi kõrvuti ja läks paarissprindiks. Andsin endast veel nii palju kui anda oli, kuid lõpuks jäin ikkagi 1sek-iga alla. Finishikella vaadates oli muidugi väike pettumus 4h ja 1min koht 947. Isegi kehva lippe juures lootsin alla 4h sõita, ning see tähendab et "sportlase" nimetust ma seekord veel välja ei teeninud (Pulleritsu testi järgi sõidavad sportlased alla 4h). Samas oli mul rajal juhtunud nii mõndagi- puruks kepp, 4km ühe kepiga, 2 mittevajaliku peatust mis maksid oma 5-6min kindlasti ja suusad mis ei tahtnud edasi liikuda. Teiselt poolt vaadates võis aga päris rahule jääda- AVG pulss 167 ja MAX 191, mis maratoni kohta on küllaltki hea ja näitab et vorm on hea ja mootor jõuab vedada küll. Peale selle ei tundnud ma lõpus et mõni keha osa oleks meeletult väsinud- tavaliselt on ikka nii et kas jalad on läbi või käed, aga seekord oli lihtsalt energiavarud otsas- taaskord tõesust et füüsis peaks olema päris OK. Lisaks oli ilm hea, rada hea, ning orgunn samuti. Suured tänud korraldajatele, kes suutsid sellise talve juures teha väga hea raja ning Andrele (kes lõpetas 24. kohaga), kes tegi suusad mis pidasid väga (liiga) hästi (samas pole mul midagi ette ka heita, kuna ma pole suuski testinud, siis ei teadnud ma täpselt mida peaks alla panema, ning kui ma ise ei tea seda, kes siis veel). Suured tänud ja järgmine aasta kindlasti jälle !
Minu plaan läheb edasi nüüd nii, et kolmapäeval sõidan juba Hispaaniasse laagrisse, et hakata veetrennidega pihta. Aprilli algul on juba ka MM, kus minu osalemine veel 100% kindel ei ole, aga plaan on hetkel ka sealt osa võtta.
Minu jaoks algas maraton pihta juba laupäeval, kui pidi otsustama millise suusaga minna (minu puhul ei tähenda see et mul suuskade valikut oleks vaid seda kuidas määrida suuski). Laupäeval kui Lõuna keskuses suusa ekspol käisin uurisin ka veidi maad ja kõige enam pakuti kliistri pidamise varianti. Õhtul sai Andrega veel nõu peetud ja lõpuks jäigi see kliistri variant millele peale tõmmati tahke määre, kuna Tehvandi kandis oli pigem tahke määrde rada. Tore kui on sõpru kes viitsivad sinu suuski laupäeva õhtul määrima hakata- tänud selle eest ! Esimest korda sain ennas enne maratoni ka välja magatud- tavaliselt olen pool ööd üleval. Nagu ikka läksin 6.30 maratoni bussiga Tartust Otepääle, vaatasin omale riietumistelki sooja koha puhuri ääres ja söin hommikust. Nagu varemgi sain suusad kätte Poola määrdeboksist, ning kui suusad olid maha jahtunud otsustasin neid ka testima minna. Siinkohal pean ära mainima seda et see talv sai vanad Rossi suusad välja vahetatud Salomoni vastu, kuid tänu kehvale talvele olen raatsinud nendega ainult 1 korra sõitmas käia. Seetõttu oli minu suurimaks küsimärgiks see kas suusad ikka korralikult pidama saab. Võtsin ette staadioni suure tõusu ning sealt sai praktiliselt ülesse lennata- suusk pidas väga hästi, enesetunne oli hea ja ka ilm oli väga ok. Lolli peaga ei läinud ma ühtegi laskumist testima, kuna staadionilaskumisel sai ainult sahka sõita, ning see maksis lõpuks kätte. Stardinumber oli mul see kord 1594 ehk 7 stardigrupp. Paraku on sealt 500-2500 startijad väga väga võistlushimulised ning juba stardikoridoridesse minnes toimus korralik trügimine. Ma ei hakanud sellega kaasa minema, tegin rahulikult sooja ja lõpuks sain oma suusad kuhugi grupi keskele paigutatud. Edasi läkski juba kihutamiseks. Võtsin alguse rahulikult, ei hakanud trügima, hoidsin pikivahet ja kui keegi liiga palju läheduse tõmblema hakkas tegin natuke valjemat häält. Seegi kord oli kukkumisi ja varustuse lõhkumist omajagu. Paar kiltsa peale starti sõideti ühel venkul suusakepp pooleks- oi kus hakkas siis lõugama ja ropendama. Tasub ära mainida et see tegelane sõelus radade vahelt terve see aeg, üritades seda meetrikest võita. Oleks tahtnud õelda talle "paras", mis sõelud siin edasi tagasi, nüüd karma maksis kätte, aga paraku ma nii palju vene keelt ei räägi. Kohe esimeste laskumistega oli mul päris selge, et suusad peavad liiga hästi, ning laskumistel läheb mul raskeks, kuid õnneks oli esimene raja pool rohkemate tõusudega, ning lootsin et poolel teel hakkab ehk määre juba maha kuluma.Ette rutates võin õelda et suusad pidasid superhästi kuni lõpuni välja, ning minu kahjuks oli tuisulumi puhunud rajale ja tõmbas kliistrit veel rohkem kinni. Kuna kõik sujus küllaltki hästi, siis üks hetk pidi see ära tulema, ning umbes 7. kilomeetril läks mul suusakepp. Sõitsin kuni vahepunktini u 4-5 km ühe kepiga- päris keeruline. Kui nüüd esialgseid numbreid uskuda jõudsin sinna sellegi poolest väga kiirelt- 12km 39minutiga (koht midagi 500ga). Teeninduspunktis oli mul vaja leida aga uus kepp ja sellega läks aega. Lõpuks anti mingi toigas kätte ja sellega pidin hakkama saama. Surfiinimestel võib võrdluseks tuua selle, et kui sõidad 100% mastiga ning siis antakse sulle 50või 30% mast ja pead sellega edasi sõitma. Algus oli küllaltki ebamugav, kuid pikapeale harjus kuidagi ära. Kõigele vaatamata nautisin ma jubedalt tõuse. Harimäelt sai sellise hooga ülesse mindud, et isegi üllatusin kuidas kõik selg ees vastu tulevad. Edasi tuli rohke laskumisi ja siis hakkasin kohe kaotama. Üldiselt olin strateegiaks valinud selle et mäest ülesse täis hooga, ning laskumistel kellegi tuulde, et natukenegi kohti hoida. Enne kolmandat vahepunkti läks varukepil käerihm (või mingi stopper) ja see valmistas taas ebamugavusi ning punktis pidin taas peatuma et see korda teha. Kui umbes 20 km oli veel minna, tundsin et hakkab raskeks minema, kuna pidin teistega võrreldes tublisti rohkem tööd tegema enne laskumisi ning siledal maal. Õnneks sain ühe sommiga punti ja ta aitas mind veidi edasi. Tõusudel läksin mina ette ja sain väikse vahe, siledatel lõikudel läks tema ette. Umbes 15km enne lõppu nägin lumel lebavat kellegi suuskadelt tulnud numbrit (kes ei tea siis enne starti peavad kõik panema suuskadele väikse kleepsu oma stardinumbriga), ning see oli juhtumisi Andres Valkna oma, kes startis minust u 500 kohta eest poolt. Enne viimast punkti sain Andrese ka kätte, ning kuna minu vagun liikus kohe edasi siis ei hakanud ka pikalt jutustama. Viimased 10km oli praktiliselt ainult paaristõuked, mis mulle oli korralik peavalu, kuna suusad lihtsalt ei libisenud. Pidin sommi eest ära laskma ja sõitsin omas tempos edasi. 5km enne lõppu leidsin omale uue abilise kes aitas mul lõpuni ära tulla. Sain tema tuules mõned kohad isegi ette poole- üksi poleks kindlasti enam jõudnud nii palju tööd teha. Lõpusirgele tulles olimegi kõrvuti ja läks paarissprindiks. Andsin endast veel nii palju kui anda oli, kuid lõpuks jäin ikkagi 1sek-iga alla. Finishikella vaadates oli muidugi väike pettumus 4h ja 1min koht 947. Isegi kehva lippe juures lootsin alla 4h sõita, ning see tähendab et "sportlase" nimetust ma seekord veel välja ei teeninud (Pulleritsu testi järgi sõidavad sportlased alla 4h). Samas oli mul rajal juhtunud nii mõndagi- puruks kepp, 4km ühe kepiga, 2 mittevajaliku peatust mis maksid oma 5-6min kindlasti ja suusad mis ei tahtnud edasi liikuda. Teiselt poolt vaadates võis aga päris rahule jääda- AVG pulss 167 ja MAX 191, mis maratoni kohta on küllaltki hea ja näitab et vorm on hea ja mootor jõuab vedada küll. Peale selle ei tundnud ma lõpus et mõni keha osa oleks meeletult väsinud- tavaliselt on ikka nii et kas jalad on läbi või käed, aga seekord oli lihtsalt energiavarud otsas- taaskord tõesust et füüsis peaks olema päris OK. Lisaks oli ilm hea, rada hea, ning orgunn samuti. Suured tänud korraldajatele, kes suutsid sellise talve juures teha väga hea raja ning Andrele (kes lõpetas 24. kohaga), kes tegi suusad mis pidasid väga (liiga) hästi (samas pole mul midagi ette ka heita, kuna ma pole suuski testinud, siis ei teadnud ma täpselt mida peaks alla panema, ning kui ma ise ei tea seda, kes siis veel). Suured tänud ja järgmine aasta kindlasti jälle !
Minu plaan läheb edasi nüüd nii, et kolmapäeval sõidan juba Hispaaniasse laagrisse, et hakata veetrennidega pihta. Aprilli algul on juba ka MM, kus minu osalemine veel 100% kindel ei ole, aga plaan on hetkel ka sealt osa võtta.
Comments
Post a Comment