Seiklusjutte maalt ja merelt

Praeguseks oleme jõudnud Horvaatiasse, väiksesse kohta nimega Viganj, kus järgmine nädal toimub Formula EM. Sooja on siin päris palju, vesi on supp ja mis kõige ägedam- tuul on ka olemas. Aga hakkame pihta neljapäevast, kui pidin käruga tulema Tallinna, kus oli plaanis pakkida. Jõudsime sõita Kuivastuni, kui märgutuled armatuuris hakkas põlema. Ilmselt põhjus kärus, aga täpselt ei tea. Tallinna jõudes läks käru remonti, kus see oli pool päeva. Lõpuks õhtul saime asja korda ja viskasime kiiruga asjad peale. Reis Horvaatia poole algas reede hommikul ja kuni Poola piirini oli kõik korras. Järsku hakkas auto rappuma ja aru ei saanud milles asi. Algul arvasime et asi on tee kattes, kun väljast ei tuvastanud ühtegi viga. Lõpuks kui olime tükk aega vaikselt kulgenud ja tegime tankla peatuse , avastas Peeter et rehvi siseküljed on nii läbi, et niidid/traadid päris väljas. Kõige hullemas seisus olnud rehvi vahetasime välja ja kulgesime vaikselt edasi. Kahjuks ei õnnestunud piisavalt kiirelt korraliku töökoda leida ja nii pidime öö jooksul vaikselt veeredes Warssavi juurde jõudma , lootuses et hommikul õnnestub kiirelt leida õige koht ja kiirelt probleem lahendada. Öö veetsime 6kesi Mersu bussis. Kitsas oli aga sai natuke isegi magada. Hommikul veeresime läbi linna ja otsisime teises ääres vähe kobedama koha. Paraku selles kohas õige mööduga rehve polnud, aga õnneks olid töölised abivalmid ja otsisid netist välja koha kus leidus meile sobivad rehvid. See ,et  uus töökoda oli teisel pool linna , oli praeguseks juba väike mure. Kohale jõudes vaatas üks töölistest teisi rehve mis meie arust tundusid sellised millega oleks kannatanud sõita küll veel- tema reaktsioon oli aga OI OI. Arvasime et ju see lihtsalt selleks on, et me vahetaks terve ringi välja ( tegelikkuses oli 2 tükki ainult kehvas seisus). Lõpuks peale laos otsimist leiti autole õige jalavarjud ja hinnaks õeldi 260 euri. Olin päris kindel et tegu on ühe rehvi hinnaga, kuid selgus et terve ring. Välja paistsid need täiesti korralikud- isegi kleepsud olid veel peal. Rattad all kulgesime vaikselt edasi.  Järgmine "tore" üllatus ootas meid päris lähedal sihtkohale. Nimelt oli vaja meil saare peale saada ja paadipilet oli üle 600 kohaliku raha, ehk ca 100 euri. Paat oli sarnane Kuivastu-Virtsu laevale ja meretee natuke pikem , kuid hinnavahe meeletu. Aga mis seal ikka, kohale peab saama. Kohe sadamast väljudes olid päris head vaated ning nii kogu tee. Saarele jõudes sai tehtud läbi päris äge reis ühelt saare küljelt teisele, mille vahel oli vähemalt kilomeetrine "mäeke". Selle tulemuseks oli suitsevad pidurid. Majutus on meil umbes 150m merest ja merevaatega. Kogu võistlusala on ilusti näha- väga chill. Pealelõunat läksime ka vette, kuna ilm oli ülisuper. Panime suured asjad kokku ja tundus et kõigil oli päris ok- selles suhtes, et ilm oli naljakas- ilmselt polnud vahet kas oleks olnud 11.0 või 12.0 purjega. Mina läksin 12.0-ga mis oli täna kuidagi totaalselt erinev. Alt tuli puri nii kergelt peale, et ma kontrollisin mitu korda üle et äkki panin vale masti sisse vms. Tõmbasin veidi rohkem purje peale kui tavaliselt (kuna alt tuli ülikergelt lihtsalt) ja panin suure uime. Vesi on siin päris sile ja tänu sellele on kõigil käigud päris head. Mõnus kuidas laud lihtsalt lendab ! Rahvast oli üllatavalt palju vees ja sõita sai väga erinevate tegelastega. Kõige kõvem sõitja vees oli muidugi Preiss ja ma üritasin tema lähedusse hoida, et oleks võimalik võrrelda. Kohati õnnestus mul päris tema käiguga sõita, samas järgmine hetk ei saanud enam aru kas peaks rohkem kiirust laskma või nurka pressima. Kuna päike ja reis väsitasid päris ära, siis ei hakanud pikka trenni tegema. Loodetavasti saab järgmised päevad veidi veel testida enne võistlust.

Igaljuhul peale sellist seiklust on küll tunne nagu oleks paradiisi jõudnud :)