Talvine laulupidu 2013

Möödunud nädalavahetusel toimus taas talvine laulupidu ehk siis Tartu Maraton. Nagu viimased kaks aastat, ei saanud ka see aasta mina sellest kuidagi üle ega ümber, vaatamata sellele, et jaanuari alguses olin 3 nädalat vigastuse tõttu rajalt maas. Tänu vigastusele langes ka vorm päris korralikult ning seetõttu ei hakanud ma omale erilisi eesmärke seadma. Plaanis oli sõita taas alla 5 tunni (eelmine aasta oli minu aeg 4,55) ja kuna minu stardikoht oli see aasta veidi eespool siis arvasin ,et ehk oleks reaalne umbes 4,45 või väga hea libisemise korral 4,30. Korralikult sain treenima hakata alles 2 nädalat enne maratoni ning seetõttu oli ka väike kartus sees et äkki käsi/õlg ei pea lõpuni vastu ja pean üldse katkestama. Nüüd siis maratonist ka. Nagu iga aasta startisin 6,30 bussiga Tartust Otepääle. Buss oli nagu alati puupüsti rahvast täis ja mul "vedas" eriti kuna sain tulikuuma radika kõrval istuda. Veidi peale seitset olin siis Tehvandil kohal ja kohe vaatasin omale staadioni kõrvale püsti pandud telgis koha. Koht käes läksin oma suuskadele järgi, mille sain Poola tiimi määrdeboksist. Peale seda sain veidi lebotada, süüa, juua. Umbes tunnike enne hakkasin vaikselt sättima ja pool tundi enne hakkasin end juba stardikoridori poole sättima. Sain isegi suht OK koha, kuigi sissepääsu juurde olid juba päris paljud varkult kogunema. Peale seda oli mul veidi aega sooja teha, ning siis juba suusad alla ja starti ootama. Nagu ka eelmistel aastatel läks veits aega enne kui üle stardijoone sain, kuid see aasta läks ainult ca 3 minti selleks. Esimestel kilomeetritel oli taas paras trügimine, ning hullud kihutasid lumehangedest läbi, vahetasid radasi, ning andekamad kukkusid ka veel selle tõttu. Paar kilti hiljem sai juba sõitma hakata, ning esimesse teeninduspunkti jõudsin 49 minutiga, mis tegi veits muret. Kartsin kohe, et läksin massiga liiga kiirelt kaasa, ning varsti tuleb "haamer". Võtsin oma söögid joogid ja edasi sõitsin veidi aeglasemalt, kuigi hiljem selgus, et ega tempo oluliselt aeglasemaks ei läinudki. Kuna mul oli jaanuari alguses õla vigastus, olid ka käed mul tunduvalt nõrgemad ja seetõttu sõitsin tõuse päris korraliku tempoga, et lõpus paaristõugetega lihtsalt finišisse kulgeda. 23 km peale jõudsin 1h35min-ga. 32km peal 2,13 ; 39km- 2,43; 46,4km- 3,11. Peale seda oli selge,et tuleb isegi päris hea aeg, kui just enne " haamrit" ei tule. Kui 15km lõpuni hakkas vaikselt raskeks minema, kuna rada muutus tasasemaks ning käed olid juba päris läbi. 53,3km peal võtsin veel viimase tasku jäänud geeli sisse ja veidi mustikakiselli peale ja tormasin finiši poole. Need viimased 10km tulid aga väga väga raskelt. Kuna olid tekkinud juba väikeste vahedega grupid, ei tahtnud ma enda grupist maha ka jääda, ning seetõttu pidin päris palju pingutama. Eriti raske oli see kätele, kuna paaristõukeid ei jaksand enam üldse lükata, ning vahelduvtõukeline sõit oli liiga aeglane ja ühtegi korraliku tõusu ka polnud. 2km lõpuni sildi juures oli juba selline väss peal, et tundus päris hea mõte raja kõrvale astuda ja puhata, kuid siiski üritasin kuidagi lõpuni välja pingutada. Omast grupist hakkasin juba maha jääma ning ka tagant hakkas suusatajaid mööduma, kuid siis mõtlesin ,et tühja see koht, aeg on mul niigi juba parem kui loota oskasin ja pole mõtet end selle paari koha pärast end pildituks sõitma peaks. Finišijoon ületatud olin päris läbi- polegi vist varem peale maratoni nii väsinud olnud, ilmselt oli see viimase 10km pärast mis tulid väga raskelt. Seekord oli aga aeg 4h 17min, mis ületas igasugused ootused. Eelmise aastaga võrreldes olin aega parandanud 38 minutit!!!  ja libisemine ei olnud mitte kõige parem. Määrdest rääkides oli pidamine  väga hea, igalpool kus vähegi jälge oli sain otse ülesse sõita. Samas allamäge suusk eriti hästi ei libisenud, kuna rajale oli veidi värsket lund öösel peale tulnud. Kuid eks olegi parem variant see ,et suusad peavad ja saab hästi mäest ülesse, kui see,et mäest ülesse ei saa. Seetõttu peab tänama taas Andre Metsa, kes tegi taas head suusad, ning vähe sellest, ta lõpetas ise veel 22. kohaga olles Eestlastest 3 !

Kokkuvõtteks oli keskmine pulss 153, max 174 ja keskmine kiirust  14,64 km/h.

Ühesõnaga oli taas meeldiv maraton, ning järgmine aasta kindlasti uuesti. Muidugi kui peaks taas nii vahetult enne maratoni vigastus tulema, siis kehvemat aega sõita küll ei tahaks. Nüüd nädalake veel ja siis juba Hispaaniasse laagrisse