Tartu maraton 2012
Jaanuari lõpus toimus Otepääl /tehvandil Tallinna Ülikooli suusalaager, kus sai usinasti trenni tehtud, ning nüüd hiljem analüüsides tundub ,et õppisin seal kõige rohkem just suuskade valitsemist. Seda oli maratonil eriti näha radade vahetamisel, laskumistes, kurvides, ning kui keegi juhtus enne mind kukkuma. Peale laagrit oli esialgu enesetunne päris hea ja võis loota ,et saab tõesti eesmärgiks seatud 4h 30min täidetud. Kahjuks päris nii ei läinud. Paar päeva peale laagrit tekkis selga korralik pinge, kuigi sai päris palju venitatud. Käisin ka massaažis ära, kuid oluliselt paremaks ei läinud. Sellele vaatamata otsustasin vaikselt edasi treenida kuna maratoni vaid 3 nädalat jäänud. Siis aga läks selg päris hulluks, ilmselt külmetasin närvi ära, ning päris mitu päeva oli keeruline end liigutada. Et asi veel hullemaks ei läheks võtsin aja maha ja asusin end ravima. Nädal enne maratoni oli selg juba parem, kuid 4h 30min oli nüüdseks juba unistus. Tartusse läksin laupäeval, hankisin oma stardinumbri ja puhkasin. Ärevus oli juba päris mitu päeva sees, ning magades unes muud ei näinudki kui suusatamist. Pühapäeva hommikul oli äratus 05.55, et aga stardini päris palju aega, siis tegin pudru, võileiva ja kohvi kaasa. Kell lendas aga ülikiirelt, ning läks juba päris kiireks, et 06.30 vanemuise ette bussipeale jõuda. Suusakepid kaenlas, spordikott õlal jooksin vanemuise poole. Õnneks märkasin ,et ma pole ainus kes hiljapeale jääb, ning õige pea jõudsin järgi ühele suusatajale, kes rahulikult läbi linna jalutas. Kuna väga palju magada ei saanud ja ärevus ka sees, siis järsku avastasin, et olin oma tavaliselt teelt kuhugi kõrvale kaldunud. Õnneks oli lähedal veel üks suuskadega mees, ning uurisin, et kus pool see vanemuine siit on. Mees oli väga rahulik, ning ütles, et siit samast otse majade vahelt läbi. Vaatasin siis kella ja see oli juba 06.27, küsisin, et miks ta ei torma, jääme bussist maha ju nii. Mees oli endiselt ülirahulik, ning vastas, et ta on 10 korda juba maratonil käinud, ning neid busse läheb veel ja veel. Nii ka oli,sain tükk aega hiljem bussile, ning sõit stardipoole sai alata. Lürpisin oma hommikukohvi ja vaatasin bussiaknast välja, kuidas tuul mõllas. Tehvandile jõudes oli veel üks üllatus, nimelt ei saanud bussis oodata starti, nagu eelmisel aastal, kuid staadioni juurde oli püsti pandud suur telk ja riideid sai vahetada seal. Telgi poole jalutades kohtusin kohe ka kursavend Andrega, kes taas hooldas minu suuski maratoniks. Suusad sain kätte Poola tiimi määrdeboksist, ning suundusin telki. Telk oli puupüsti rahvast täis ja läks veidi aega, et endale koht leida. Istusin siis maha ja helistasin isale, et konsulteerida ilma osas- kuidas ilm muutuma hakkab, millal sadama hakkab ja sellega seoses milline riietus valida. Kui see selge istusin rahulikult pingil, võtsin oma võileivad ja pudrukarbi ette. Kõik ümberringi muudkui sagisid, sättisid numbreid ja tegid juba sooja. Ei saanud aru milleks nii vara tõmmelda. Hommikusöök sees, hakkasin ka riietuma ja soojendama. 10 mintsa enne liikusin starti. Päris jahe oli tuulekäes oodata, kuid aeg läks kiiresti. Lõpuks võiski maraton alata !!! See aasta oli minu stardinumber 3037, ehk 10. stardigrupp. Stardis tegin aga väga suure vea, ning jäin staadionikurvis toppama. Väliskurvis vurasid muudkui suusatajad mööda, kuid midagi teha ka polnud,sest ruumi ei jagunud. Esimesed paar km sain väga rahulikult jalutada, kuna ruumi liikuda lihtsalt polnud. Kui lõpuks sõitma sain, siis oli vaja stardis kaotatud kohti tagasi võita, kuid hoidsin end veidi tagasi, et liikselt mitte rabeleda. Esimeses teeninduspunktis olin alles 3400+ ning aega üle 1h kulunud, kuigi läbitud ainult 13km. Kuna mul oli endal jook kaasas, siis panin otse punktist läbi ,et aega võita. Teises teeninduspunktis 23 km peal olin enamvähem samal kohal kus stardinumber. Seekord tegin ka väikse peatuse ning lasin pudeli spordijooki täis panna, võtsin sisse ka esimese geeli. Peale seda punkti hakkas enamasti tõusev rada ning panin tempot juurde. Järjest enam hakkas tõusudel selg ees vastu tulema suusatajaid kes üha enam vajusid kõveramaks. Kuna kahjurõõm on ikkagi suurim, siis oli hea näha ,et teisel on raskem kui minul. Päeva eriauhind läheb aga ühele lõbusale, kes suutis rasketel tõusudel veel nalja visata. Nimelt ühel raskemal tõusul hüüdis keegi : "tavai mehed hakkame nüüd kihutama, ainult 35 km on jäänud". See lause töötas tunduvalt paremini kui ükskõik milline energiageel, ning tempo kasvaski automaatselt. Kahjuks aga lihtsamaks ei läinud, kuna tõusud jätkusid ning tuul oli tugev ja lund tuiskas järjest rohkem ja rohkem. Kõrgemates kohtades lagedatel aladel oli tegu, et suusakeppe paigal hoida, kuna tugev külgtuul viis ühe kepi päris kaugele ja teise jalgevahele. Respect aga neile, kes tulid sellise ilmaga raja äärde ergutama, see andis taas kõvasti energiat. Kuna aga terve rada ei saa tuul vastu puhuda, siis üks hetk hakkas tuul tagant puhuma, ning seda kasutasin ära paljud suusatajad. Nimel laskumistel sai selja sirgu ajada, käed laiali, ning tuul lükkas nii palju tagant, et sai suurema hoo, kui laskumisasendis. Kuna aga lund tuiskas järjest enam, ning äärmised rajad olid kohati peaaegu kadunud ja seega kulus topeltenergia, et mööduda kaasvõistlejatest. Veidi kompenseeris aga taas väga hea töö Andre poolt, sest sain laskumisel selja sirgu ajada, võtta veidi juua, ning ei kaotanud teistele ,kes olid samal ajal laskumisasendis. Samas mida kilomeeter edasi, seda enam sain aru milline suusk oli ettevalmistatud, kuna nii kui veidi asend ära vajus ja tõuge ei olnud korralik, libises suusk tagasi. Igas punktis olin pannud muidugi pudeli uuesti spordijooki täis ja geeli sisse võtnud, kuid iga punktiga edasi sai jook üha kiiremini otsa. Kui lõpuks 39 km täis oli enamus tõuse läbi ning edasi pidi olema juba kergem, valdavalt allamäge rada. Kuna aga lund oli juba päris palju, siis eriti puhata ei saanudki. Siiski otsustasin veel ühe käigu juurde panna. Järjest kiiremini tuli selg ees vastu väsinuid suusatajaid, kuid see andis ainult hoogu juurde. Peaks ka ära mainima ,et rada läks veidi kehvemaks, ning mõnes kohas oli veidi pinnast isegi väljas, aga see andis ainult võimalust viilida, ehk teha 1 uisusamm rajavahetuseks. Kui lõpuni oli jäänud ainult 2km lülitasin sisse viimase käigu mis mul võtta oli. Raske ta oli kuid kui lihtne oleks, poleks see maraton, vaid rahvamatk. Finišisirge oli käes, rahvas elas kaasa, ning olin just järgi jõudnud veel ühele pundile. Paaristõukeid lükkasin nii kiiresti kui käed veel liikuda jaksasid, ning lõpp oligi käes. Selgus, et olin sõitnud u 40 minutit kiiremini kui eelmisel aastal, ning siis oli supper kiire rada, tuult ei olnud ja lund ei sadanud. Aeg 4h 55min ei olnud küll see mis loodetud, kuid arvestades nädal tagasi olnud seljaprobleeme võin täiesti rahule jääde. Lisaks muidugi ka stardis kaotatud minutid. Peale finišit nägin veel Raivo Saarmi, kes lõpetas 19 sekundit peale mind, ehk oli just selles grupis kelle ma enne finišisirget kinni püüdsin.
Taaskord pean väga tänama Andre Metsa, kes tegi väga head suusad, mis pidasid korralikult ning olid päris libedad lõpuni välja. Kahjuks tal endal nii hästi ei läinud kui loodetud, kuna suusk ei libisenud ega pidanud korralikult, ning pidi leppima 48. kohaga. Maratoni kokkuvõtteks võib õelda ,et oli korralik pingutus siiski 4135kcal, keskmine pulss 154 ja max 173 / esimeses tsoonis 4min 30 sek (pulss kuni 120) teises tsoonis 27 min 31sek (pulss 121-145) ja kolmandas tsoonis 4h 26min (pulss 146+). Võib küll tunduda, et sai veidi viilitud, kuna ees olevatel suusatajatel keskmine pulss 170+, kuid mina ei ole suusataja, ning maraton on nautimiseks ja enese testimiseks, mitte veri ninast välja sõitmiseks- siis kaob juba maratoni võlu ära. 63km jooksul tulid välja ka nõrgad minu nõrgad kohad ja selleks olid jalad. Et suusk peaks pidi tegema korralik tõuke, ning jalad olid mull lõpuks ikka päris läbi, samas kätes oli jõudu veel küll. Hea oli ka see,et nädal aega tagasi valutanud selg on korralikult terveks ravitud, ning sele 5h jooksul ei väsinud eriti äragi (nii, et oleks tunda sõidu ajal et selg on väsinud). Peale maratoni istusin raja kõrval veidi aega ja sõin suppi, ning vaatasin Jan Uuspõllu finišit.
... oeh, läks juba pikaks ära see jutt, kuid emotsioone jagub veel küllaga. Järgmine aasta olen kindlasti taas stardis, ning eesmärgiks alla 4h 30min sõit. Palju õnne kõigile kes maratoni läbisid, ning neile kes minu pika maratoni aruande suutsid lõpuni lugeda (enamvähem samasugune pingutus ikkagi). Panen siia alla ka tulemuste lingi, ning galerii lingi. Olge terved ja sportige mÖnuga!
Tulemused:
http://www.tartumaraton.ee/maraton/tm63.html
Pildid:
http://www.tartumaraton.ee/galeriid-41-tartu-maraton
Comments
Post a Comment