Tartu maraton

Pühapäeval oli siis igaaastane suusapidu- 40. Tartu maraton. Esimest korda sain ka mina löpuks niikaugele ,et olin üks 6000 suusatajast ,kes võttis selle 63km rännaku ette. Tartusse saabusin juba laupäeval,et kohaneda sealse kliimaga :D. Pühapäeva hommikul läks 7,30 buss otse starti. Päris huvitav oli vaadata kuidas erinevatelt kõrvaltänavatelt liikus peateele ja sealt ühes suunas edasi järjest rohkem inimesi kellel olid kaenlas suusad. Vanemuise ette jõudes oli juba ligi paarsada inimest seal, ootamas bussi mis viis neid starti. Juhuslikult kuulsin kuidas 2 meest rääkisid omavahel,et eelmine aasta oli nende bussidega mingi jama olnud ja mõned jäid seetöttu isegi starti hiljaks. See pani mind kohe liigutama, ning suutsin kuidagi saada end esimesse bussi. See aasta laabus aga kõik hästi ja u 8.30 olin juba Tehvandi suusastaadionil. Tegin kohe väikese tiiru seal, ilm oli ilus ja tundus tulevat tore suusapäev. Oma suusad sain ma kursavennalt- Andre Mets, kelle enda stardinumber oli 27, ning ka määre oli tema poolt korraldatud- SUURED TÄNUD!!!  Kindluse mõttes võtsin ka ühe väikese tõusunuki,et olla kindel kuidas suusad peavad. Siis hakkas kell aga lähenema 10le, ning kerge stardipabin hakkas sisse tulema. Kuna ilm oli suht jahe siis ei hakanud vara stardikoridori ronima ja ega seal polnud suurt vahet ka. Igatahes alustasin ma 5445 stardinumbriga, ehk siis viimasest stardigrupist. Enne starti olid kõigil näod naerul, päike paistis ja muusika mängis. Selleks ajaks oli mul pulss kerkinud juba 110-120 peale. Ja siis see algaski. Üritasin võimalikult rahulikult liikuma hakata,et vältida kokkupõrkeid ja varustuse purunemist. Ega seal alguses väga ruumi liikuda ei olnud, kuid kui veidi ette vaadata ja õigel ajal rada vahetada siis sai päris kenasti ette poole liikuda( enamasti jäi sisekurv toppama, seega tasus minna ringiga väliskurvist). Eriti hull oli seis laskumistel, kus oli ruumi väga vähe ja enamasti pidi sahka laskma- kusjuures mõni suutis isegi täiesti sirge laskumise peale kukkuda. Mina sain aga kenasti igaltpoolt läbi ja enne esimest teeninduspunkti sai enamvähem sõita, kuigi päris palju pidi radade vahel sõeluma. Esimesse punkti(12km) jõudmiseks kulus mul 1h 11min ja 38 sek. Peale seda tuli 5km tõuse, kuid peale iga tõusu tuleb langus. Tõusul pidasid suusad hästi, kuid raja kõige suuremal (Harimäe) laskumisel oli üllatus päris suur. Seal prooviti ikka väga erinevaid taktikaid kuidas kiiremini alla saada, mina ei hakanud midagi erilist leiutama ja tulin rahulikult, kuna aga suusad olid nii head, siis panin nagu postist päris paljudest mööda. Vähe sellest, kui teised juba tööd tegid, sain mina endiselt laskuda- vot nii head suusad olid. Teise TP-i jõudes(23km) oli mul kulunud 2h ja 6min. Seal teeninduspunktis oli minuga  koos ka Norra invasuusataja, kes sõitsis kelguga ja ainul käte jõul läbi selle 63km. Kuna TP-ides oli alati tihe trügimine et saada oma jook ning kohe liikuma jälle, siis oli seal paljudel tegu et leida endale ruumi, eriti kui veel suusad on jalas. Peale seda kui olin lõpuks ometi oma joogi kätte saanud, ilmus aga see norra invasuusataja minu kõrvale ja sirutas käi leti poole et keegi ometi talle lõpuks joogi ulataks, sel hetkel polnud mul kahju loovutada oma jook mida olin juba tükk aega oodanud, ning läksin ise uuele ringile et juua saada- respect,et mees niimoodi käib maratone sõitmas.

[caption id="attachment_544" align="alignright" width="419" caption="Foto: Jarek Jõepera fotoblogi"][/caption]

Edasi läks veits sõit raskemaks, enamasti tõusev rada lagedal maal ja seda päris pikalt. Kuutse TP-i jõudes(32km) oli mul kulunud 2h ja 53min. Kuigi rada tõusis endiselt, oli väga hea sõita- päike paistis, tuult ei olnud,ilus lõuna-eesti maastik, suusad töötasid hästi... mida veel tahta. Ah-jaa juba algul oli mul hakanud palav, higi voolas päris korralilkult, samas ei julgenud midagi ära võtta, kuna higisena võib veel külmetuda vms ja samas polnud suurt midagi pealt ära võtta ka ning alumiste kihtide ära võtmisega ei hakanud aega kulutama. Samas oli sellel ka negatiivne külg. Kuna vett sai kaotatud päris kenasti siis oli oht ka krampide tekkimiseks. Kui u 10 km peal hakkas korra õlg valutama( soojaks saades kadus suht kiirelt ära) siis nüüd u 30 km peal hakkas parem jalg krampi tõmbama. Niisiis sain minu parimaks abiliseks soolatud hapukurk, mida sai igast TP-ist peoga haaratud, ning isegi tasku pistetud. Peebu TP-is 39km peal oli mul kulunud juba 3h 33min. Edasi tuli veits kergem, enamasti laskuv osa. Õnneks oli parema jala krambitunne ära kadunud. Nüüd tahtis seda sama teha vasak jalg, õnneks siiski midagi erilist ei juhtunud. 46,6km peal ehk Palu TP-is tõmbasin sisse ka geli mis töötas päris hästi, ning vahepealselt mõõna perioodist sain kenasti üle. Helenurme TP-iks(53,3) oli väss juba sees, haarasin punktist kiselli ja kurki ja rosinaid- ühesõnaga mis kätte juhtus , ning sõitsin edasi. Järgmiseks aastaks siit väike nõuanne- ei tasu kiselli ja soolast kurki ja muud sellist korraga sisse lappida, kuna kõhus hakkas veits keerama. Tekkis selline tunne, et kohe tuleb kõik tagasi ülesse, aga seisma ei raatsinud ka jääda. 4km enne finišit oli ka veel üks kohvipunkt, kus sõidu pealt sain kätte topsi kohvi. See läks juba nagu päris, hoog ei langend kui sain topsi kätte, võtsin kuidagimoodi topsist paar lonksu, kõik kohad olid kohvi täis(kuna pole väga lihtne juua kui sul on sall suu ees, ning mis ei taha eriti hästi eest ära tulla kuna on kergelt jääs). Siis hakkas lõppuspurt. Minu tempo oli umbes sama nagu kahel kaasvõistlejal, kellega liikusime järjest ette poole. Kuna jõud oli juba otsakorral siis ei jaksanud enam paaristõukeid lasta, vaid pidin kiire vahelduvtõukelise sammuga sõitma. 63km lõpuks hakkas isegi tehnika juba tulema. Finišisirgel võtsin veel oma jõuvarud kokku ja lasin paaristõugetega. Üks võistleja Venemaalt jäigi mulle püüdmatuks, teist suutsin siiski edestada. Kui lõpuks üle joone olin, oli ülisuper tunne!!!!! tehtut !!! 63km oli seljataga! Aega kulus selleks 5h 33min ja 1sek. Kui olin alustanud 5445 kohalt siis lõpuks olin jõudnud välja 3057 kohale, seda kinnitas medal minu kaelas ja diplom mille olin saanud. Tunne oli võimas. Kui sama päeva õhtul oli veel väsimus sees, siis järgmiseks päevaks polnud maratonist praktiliselt jälgegi. Igaljuhul SUPER üritus, soovitan kõigil järgmine aasta samuti osa võtta. Tänud veelkord Andrele kes nii head suusad tegi. Järgmiseks aastaks üritaksin mina aga jõuda nii kaugele ,et saad aeg alla 5h- eks see aasta segas seda ka pikk haiguse periood. Igaljuhul järgmine aasta jälle !